Uus mikrobioloogiline uuring tõstatab taimekasvataja jaoks ebamugava, kuid olulise küsimuse: kas laialdaselt kasutatavad herbitsiidid võivad mõjutada ka antibiootikumiresistentsuse levikut keskkonnas? Frontiersi teadusuudise järgi leidsid teadlased, et mitmed haiglates levinud ravimresistentsed bakterid olid vastupidavad ka kõrgetele glüfosaadi kontsentratsioonidele.

Uuring avaldati ajakirjas Frontiers in Microbiology. Teadlased võrdlesid Argentina Paraná delta looduskaitsealalt, põllumajandusmõjuga muldadest, söödalotidest ja kohalikest haiglatest kogutud bakteritüvesid. Kokku hinnati 102 bakteritüve vastupidavust 16 antibiootikumile ning puhtale glüfosaadile ja glüfosaadipõhistele herbitsiididele.

Tulemused näitasid, et haiglatest pärinenud bakteritüved olid resistentsed mitme antibiootikumiklassi suhtes. Eriti tähelepanuväärne oli, et kõik haiglapäritolu tüved osutusid väga vastupidavaks ka glüfosaadile ja glüfosaadipõhistele herbitsiididele. Teadlaste hinnangul võib see tähendada, et kui sellised bakterid satuvad reovee või teiste keskkonnateede kaudu põllumajandusmaastikku, võivad nad glüfosaadi kasutamise piirkondades paremini ellu jääda.

Uuringu autorid rõhutavad, et järeldus ei ole lihtne väide „herbitsiid tekitab haiglabakteri“. Pigem viitavad tulemused võimalikule koostoimele: antibiootikumide kasutus soosib resistentseid baktereid haiglates, samal ajal kui glüfosaadi kasutus võib soodustada glüfosaaditaluvate bakterite püsimist põllumajanduskeskkonnas. Kui samad bakterirühmad kannavad mõlemat tüüpi vastupidavust, võib tekkida valikusurve, mis aitab neil eri keskkondades püsida.

Taimekasvataja jaoks on see oluline sektori maine ja tulevase regulatsiooni vaates. Glüfosaat on olnud Euroopa põllumajanduses üks keskseid umbrohutõrjevahendeid, eriti kõrreliste umbrohtude, koristusjärgse umbrohutõrje ja minimeeritud mullaharimise süsteemides. Samas on glüfosaadi keskkonna- ja tervisemõju üle peetav arutelu üks pingelisemaid teemasid Euroopa taimekaitsepoliitikas.

Frontiersi loos märgitakse, et teadlased soovitavad pestitsiidide hindamisel arvestada tulevikus ka võimalikku kooselektsiooni antibiootikumiresistentsusega. See tähendaks, et toimeainete turule lubamisel ei vaadataks ainult mõju umbrohtudele, põllukultuuridele, tolmeldajatele või veekeskkonnale, vaid ka seda, kas aine võib anda eelise mikroobidele, mis kannavad antibiootikumiresistentsuse geene.

Eesti taimekasvataja jaoks ei tähenda see uuring, et glüfosaadi kasutamise kohta tuleks teha kiireid üldistusi ühe uuringu põhjal. Küll aga näitab see, kuhu liigub riskihindamine: taimekaitsevahendite mõju vaadatakse üha laiemalt kogu agroökosüsteemi ja rahvatervise seoste kaudu. Seega muutuvad järjest olulisemaks täpne kasutamine, vajaduspõhine tõrje, integreeritud taimekaitse ning võimaluste otsimine, kuidas vähendada sõltuvust ühest keemilisest lahendusest.

Farmireadi vaade: meie sektorile on teema tähtis eelkõige seetõttu, et taimekaitsevahendite ühiskondlik ja poliitiline surve kasvab. Kui teadusuuringud seovad herbitsiidide kasutuse ka antibiootikumiresistentsuse võimaliku levikuga, muutub arutelu glüfosaadi üle veel laiemaks. Eesti tootja huvides on, et otsused põhineksid korralikul teaduslikul riskihindamisel, kuid samal ajal tuleb sektoril olla valmis näitama, et taimekaitset tehakse täpselt, põhjendatult ja võimalikult väikese keskkonnariskiga.

Allikas: Frontiers, “Use of controversial weedkiller inadvertently selects for drug-resistant bacteria that can spread to hospitals”, 24. märts 2026.
https://www.frontiersin.org/news/2026/03/24/frontiers-microbiology-weedkiller-selects-for-multi-resistant-infectious-bacteria