ScienceDaily vahendab ajakirjas Horticulture Research avaldatud teadustööd, kus uuriti metsmaasika geeni FveIPT2 mõju vilja kvaliteedile. Tegemist on niinimetatud „majapidamisgeeniga“, mida on seni peetud pigem raku põhifunktsioonidega seotud geeniks, mitte otseseks vilja kvaliteedi kujundajaks. Teadlased suurendasid selle geeni aktiivsust ning nägid, et küpsetes viljades tõusis märgatavalt antotsüaanide ja terpenoidide sisaldus.

Need ühendid on taimekasvataja ja tarbija jaoks olulised. Antotsüaanid annavad viljale sügavama punase värvuse ja on seotud antioksüdantsete omadustega. Terpenoidid mõjutavad aga aroomi ja maitset. Uuringus suurenesid mitmed õie- ja meeldiva lõhnaga seotud ühendid, sealhulgas linalool, samal ajal kui ebameeldivama vaiguse lõhnaga ühendeid jäi vähemaks.

Kõige olulisem järeldus oli aga see, et kvaliteedi paranemine ei tulnud saagi arvelt. Teadlaste sõnul ei muutunud taimede kasv, õitsemine, vilja suurus, kuju ega suhkrusisaldus. See on tähtis, sest paljud varasemad katsed suurendada bioaktiivsete ühendite sisaldust on mõjutanud ka taime kasvu või saagikust.

Eesti marjakasvataja jaoks on uudis oluline laiemalt kui ainult maasika vaates. Tarbija ootab üha enam vilja, mis oleks korraga ilus, maitsev, aromaatne ja tervislik. Samal ajal ei saa tootja endale lubada lahendusi, mis vähendavad saaki või muudavad kasvatuse ebastabiilsemaks. Kui selliseid mehhanisme õnnestub tulevikus kasutada ka aretuses, võib see aidata luua sorte, kus kvaliteet ja tootlikkus ei ole omavahel vastuolus.

Uuring näitab ka, et sordiaretuse tulevik ei pruugi peituda ainult klassikalistes saagikuse või haiguskindluse geenides. Ka raku põhifunktsioonidega seotud geenidel võib olla seni alahinnatud mõju vilja keemilisele koostisele. See avab uue suuna kultuuride parandamiseks viisil, mis on teadlaste hinnangul bioloogiliselt pehmem ja võib säilitada taime normaalse arengurütmi.

Farmireadi vaade: Eesti tootjale on sõnum selge: kvaliteet muutub järjest olulisemaks konkurentsiteguriks. Kui teadus suudab parandada vilja värvi, maitset, aroomi ja toiteväärtust ilma saagipotentsiaali vähendamata, võib see tulevikus anda eelise nii otseturustuses, jaeketis kui ka ekspordis.

Allikas: ScienceDaily, “Scientists boost strawberry flavor and nutrition without changing growth”, 5. mai 2026.
https://www.sciencedaily.com/releases/2026/05/260504023855.htm

Tegemist on CRISPR-geenitöötluse abil arendatud odraga, mille taimsetes kudedes on suurendatud lipiidide ehk rasvade sisaldust. Eesmärk on luua suurema energiasisaldusega söödataim mäletsejatele, näiteks veistele ja lammastele. Kui loom saab samast söödakogusest rohkem energiat, võib paraneda sööda kasutamise efektiivsus ning väheneda metaani teke seedimise käigus.

Rothamstedi teadlased muutsid odral väikeseid geenipiirkondi, mis tavaliselt osalevad taimeõlide lagundamises. Selle protsessi pidurdamisel koguneb taimede rohelisse biomassi rohkem lipiide. Teadlaste sõnul on tegemist selliste väikeste geneetiliste muudatustega, mis võiksid tekkida ka looduslikult või tavapärase aretuse kaudu.

Uuringut juhtinud Peter Eastmondi sõnul on odra eesmärk tõsta rohusööda energiatihedust. Tema hinnangul võib suurema energiasisaldusega sööt parandada loomade tootlikkust ning pakkuda ühe võimaliku tee metaaniheite vähendamiseks mäletsejaliste pidamisel.

Eesti taimekasvataja ja loomakasvataja jaoks on uudis huvitav mitmel põhjusel. Esiteks näitab see, kuhu liigub söödataimede aretus: ainult saagikusest enam ei piisa, järjest olulisemaks muutuvad sööda energia, seeduvus, loomade kasutegur ja keskkonnamõju. Teiseks võib täppisaretus anda tulevikus võimaluse arendada kultuure kiiremini kui tavapärase aretusega, kuid ilma võõrliikide geene lisamata.

Suurbritannia uus raamistik eristab täppisaretatud organisme klassikalisest GMO-käsitlusest juhul, kui muudatused on sihitud ja võiksid tekkida ka looduslikul või traditsioonilise aretuse teel. Rothamstedi hinnangul võimaldab see teadustulemusi kiiremini põllule tuua, säilitades samal ajal teadusliku kontrolli ja hindamise.

Kõnealust otra testitakse PROBITY algatuses, mis ühendab teadlasi, farmereid ja tarneahela partnereid. Eesmärk on hinnata täppisaretatud kultuuride toimimist päris farmitingimustes. Sama programmi raames uuritakse ka täppisaretatud nisu sorte, mille sihiks on parandada tera kvaliteeti ja saagikust.

Farmireadi vaates on selle uudise keskne küsimus laiem kui üks odrasort. Kui Euroopa ja Suurbritannia põllumajandus otsivad võimalusi vähendada loomakasvatuse heidet, parandada söödakasutust ja hoida tootmise tasuvust, võivad just sellised täppisaretuse lahendused saada tulevikus oluliseks tööriistaks. Eesti tootja jaoks tasub jälgida, kas järgmise põlvkonna sordid hakkavad pakkuma lisaks hektarisaagile ka mõõdetavat väärtust söötmises, kliimaarvestuses ja farmi majandustulemuses.

Allikas: Rothamsted Research, “Rothamsted gene-edited barley crop becomes first to receive a UK Precision Bred Organism marketing notice

Põllukultuuride valik ei ole enam ammu ainult agronoomiline otsus. Külviplaan mõjutab korraga saagikust, väetisevajadust, mullaviljakust, tootmise süsinikujalajälge ja lõpuks ka farmi rahavoogu. Just selliste otsuste toetamiseks on Suurbritannias tegutsev ADAS, suurim sõltumatu põllumajandus- ja keskkonnanõustamise, poliitikanõu ning teadus- ja arendustöö pakkuja, arendanud FarmPEP teadmiste platvormi ning selle kaudu kasutatava Crop Planneri tööriista.

FarmPEP.net on avatud teadmiste vahetuse keskkond, mille eesmärk on ühendada põllumajanduse eri osapooli ja toetada farmikeskset teadmiste loomist. Platvormi on koos arendanud laiapõhjaline põllumajandussektori partnerlus, seda on toetanud Innovate UK ning ADAS. Keskkond on mõeldud farmeritele, nõustajatele, teadlastele, ettevõtetele ja teadmussiirde korraldajatele.

FarmPEPi üks tugevusi on praktiline ülesehitus. Platvorm ei püüa olemasolevat infot dubleerida, vaid seob projektid, uuringud, algatused ja välised allikad teemade kaupa kokku. “Wikipedia” stiilis lühikokkuvõtted aitavad kasutajal kiiresti aru saada, mida mingi teema, projekt või tööriist pakub ning kust edasi lugeda.

Eesti taimekasvataja jaoks on eriti huvitav Crop Planner, mis on tasuta kasutatav külvikorra planeerimise tööriist. Selle abil saab võrrelda, kuidas erinevad kultuuride järjestused ja osakaalud mõjutavad kogu külvikorra majanduslikku ja keskkonnamõju. Tööriist hindab muu hulgas kasvuhoonegaaside heidet, brutomarginaali, lämmastikubilanssi ning energia- ja proteiinitoodangut.

Praktiliselt tähendab see, et tootja saab enne külviplaani lukku panemist läbi mängida näiteks küsimuse: mis juhtub siis, kui lisada teraviljarohkesse külvikorda rohkem kaunvilju? Või kuidas muutub majanduslik tulemus ja lämmastikubilanss, kui mõne kultuuri kasvatamise sagedust suurendada või vähendada?

Crop Planner töötati välja ADASi poolt ning seda rahastas Defra osana Nitrogen Climate Smart ehk NCS projektist. Projekti eesmärk on suurendada Ühendkuningriigis kaunviljade kasvupinda 20 protsendini ehk viia kaunviljad keskmiselt iga viienda aasta kultuuriks põllukülvikorras.

See eesmärk on kõnekas ka Eesti kontekstis. Ka siin otsivad paljud taimekasvatajad viise, kuidas vähendada mineraalse lämmastiku sõltuvust, parandada mulla struktuuri, mitmekesistada külvikorda ja hoida samal ajal tootmine majanduslikult tasuv. Kaunviljad võivad selles mängida olulist rolli, kuid nende lisamine külvikorda tekitab tootjale sageli küsimusi saagikuse, turu, riski ja kogumarginaali kohta.

ADASi põllukultuuride füsioloogia juht ja tööriista kaasarendaja dr Pete Berry on rõhutanud, et kättesaadavaid vahendeid kogu külvikorra tulemuslikkuse hindamiseks on vähe. Crop Planner kasutab Yield Enhancement Networki ehk YENi andmestikku, mis põhineb sadade põllukultuuride tulemustel. See näitab, kui suur väärtus võib tekkida siis, kui sektor jagab andmeid kogu põllumajanduse arengu huvides.

Tööriist ei ole mõeldud üksnes farmerile. Seda saavad kasutada ka nõustajad, teadlased ja poliitikakujundajad, kes soovivad hinnata kompromisse tootmise kasumlikkuse, kestlikkuse, toidujulgeoleku ja keskkonnamõju vahel. Põllumehe jaoks on selle suurim väärtus aga lihtne: enne otsustamist saab külvikorra mõjud numbritena lahti võtta.

Säästva põllumajanduse organisatsioon LEAF on nimetanud Crop Plannerit praktiliseks ja ligipääsetavaks tööriistaks, mis aitab tootjatel teha kestlikumaid, kuid samal ajal majanduslikult põhjendatud otsuseid. Just see on ka Eesti tootja jaoks võtmeküsimus — keskkonnanäitajad ja kasumlikkus ei saa olla eraldi arvestused, vaid peavad jõudma samasse planeerimistabelisse.

FarmPEPi kaudu kättesaadav Crop Planner võiks olla kasulik abivahend ka Eesti põllumehele, eriti ajal, mil väetisehind, ilmastikurisk, mullaviljakus ja uued keskkonnanõuded sunnivad külviplaani varasemast täpsemalt läbi mõtlema. See ei asenda agronoomi ega kohalikke kogemusi, kuid aitab otsuseid paremini struktureerida ja näha külvikorda tervikuna, mitte üksikute kultuuride kaupa.

Farmireadi vaade: ADASi FarmPEP ja Crop Planner näitavad, kuhu põllumajanduslik otsustamine liigub, prioriteet rohkem andmeid, rohkem võrdlust ja rohkem kogu külvikorra mõju arvestamist. Eesti taimekasvatajale võib selline tööriist olla eriti kasulik just külviplaani kavandamisel, kaunviljade osakaalu hindamisel ning tootmise majandusliku ja keskkonnamõju tasakaalustamisel.

Allikas: https://farmpep.net/resource/crop-rotation-tool

Uuringu leedulastest autorid kasutasid Euroopa põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi FADN andmeid ning hindasid, millised tegurid on põllumaa rendi tõusu taga. ELis tervikuna kasvas rendihind keskmiselt 2,2% aastas, kuid Eestis oli aastane kasv 17,1%. See oli kogu võrdluses kõrgeim näitaja. Samal ajal kasvas Eestis põllumajandustoodang hektari kohta 7,6% ja brutotulu hektari kohta 9,0% aastas.

Eesti jaoks on uuringu kõige olulisem sõnum kahetine. Ühelt poolt kinnitab see, et meie põllumajandus on tootlikkuse ja tulukuse poolest kiiresti arenenud. Teisalt tähendab kiire renditõus, et maa kasutamise hind sööb järjest suurema osa tootmise lisanduvast tulust. Teisisõnu: pelgalt rohkem toota ei pruugi olla piisav, kui maa rendikulu kasvab samas või kiiremas tempos.

Võrdluses Lääne-Euroopaga on Eesti lähtepositsioon endiselt madalam. Aastate 2004–2022 keskmisena oli Eesti rendihind 36 eurot hektari kohta ja maa hind 423 eurot hektari kohta, samal ajal kui ELi keskmine rent oli 177 eurot ja maa hind 5089 eurot hektari kohta. Ka Eesti kogutoodang hektari kohta, 823 eurot, jäi ELi keskmisele 2119 eurole selgelt alla.

See ei tähenda aga, et Eesti maa oleks “odav” põllumehe jaoks. Kiire kasv näitab, et turg liigub järele ning surve rendimaale suureneb. Uuringu autorid rõhutavad, et rendihindade peamine vedur Euroopas on olnud toodangu kasv hektari kohta, mitte ainult toetused. Toetustel on samuti mõju, kuid ELi tasandil oli see tagasihoidlikum kui tootlikkuse kasv.

Taimekasvatajale tähendab see väga praktilist järeldust: maa pärast konkureerides ei võida pikemas vaates see, kes maksab lihtsalt kõrgemat renti, vaid see, kes suudab hektarilt stabiilselt rohkem väärtust luua. Otsustavaks muutuvad mullaviljakus, külvikord, täppisviljelus, sisendite täpne kasutamine ja riskijuhtimine.

Uuring hoiatab ka, et toetuste kapitaliseerumine maa hinda võib osa põllumajandustoetuste kasust viia maaomanikule, mitte tootjale. See on oluline just noortele ja laienevatele Eesti tootjatele, kes sõltuvad rendimaast. Kui rendihind liigub eest ära, muutub tootmise laiendamine kallimaks ning kapitali jääb vähem tehnoloogia, mullaparanduse ja saagikuse tõstmise jaoks.

Eesti põllumehe jaoks on sõnum selge: põllumaa pole enam pelgalt tootmisvahend, vaid kiiresti kallinev ressurss. Järgmise kümnendi konkurentsivõime ei sõltu ainult hektarite arvust, vaid sellest, kui palju puhast tulu iga renditud hektar tegelikult tagasi teenib.

Vaata ka: Balezentis, T., Sapolaite, V., & Streimikiene, D. (2026). Decomposition of changes in the agricultural land rent for the EU-28. British Food Journal, 1-17.

2025. aasta oli Eesti söödatootjale selge meeldetuletus, et kvaliteetne silo ei sünni juhuslikult. METKi ülevaate järgi algas taime kasvuperiood 14. aprillil, kuid jahe kevad, tugevad öökülmad ja ebaühtlased sademed tegid esimese niite ajastamise keeruliseks. Paljudes piirkondades oli rohumassi sileerimiseks raske saavutada sobivat kuivainesisaldust, milleks peetakse umbes 30–33%.

Saku laboris analüüsitud enam kui 460 rohusiloproovi keskmine kuivainesisaldus oli 32,1%, kuid pilt oli ebaühtlane: ligikaudu 42% proovidest jäi alla 28% kuivaine. See viitab ebapiisavale närvutamisele ja suurendab soovimatu fermentatsiooni riski. Ka pH näitajad kinnitasid probleemi — umbes 29% rohusilodest oli pH üle 4,5, mis võib tähendada nõrgemat säilivust ja väiksemat söömust.

Toiteväärtuse poolelt oli rohusilo keskmine toorproteiinisisaldus 16,6% kuivaines. Samas näitas kuivaine seeduvuse suur kõikumine, et niitmisaja mõju oli tugev: hilisem niide vähendas sööda energia- ja proteiinisisaldust.

Üha olulisemaks muutub ka maisisilo. METKi 142 maisisiloproovi põhjal oli keskmine kuivainesisaldus 28,1%, kuid tulemused varieerusid palju. Fermentatsioon oli üldiselt hea, ent võihapet leidus 17,5% proovidest. See tähendab, et ligi iga viies maisisilo proov ei olnud kvaliteedilt optimaalne ning võib vähendada loomade söömust ja toodangut.

Selleks aastaks rõhutab METK andmepõhist otsustamist. Heintaimede esimese niite optimaalse aja seire ehk siloseire jätkub ka tänavu ning aitab hinnata taimiku arengut ja määrata õige niitmisakna. Otsuseid ei tohiks teha kalendri, vaid taimiku tegeliku seisu põhjal.

Sama oluline on siloproovide regulaarne analüüsimine. Visuaalne hinnang ei näita täpselt sööda energiasisaldust, proteiini, seeduvust ega fermentatsiooni kvaliteeti. Laboritulemused aitavad koostada täpsemaid söödaratsioone ja vähendada tootmisriske.

Rohumaade rajamisel soovitab METK kaaluda liblikõieliste osakaalu suurendamist, sest need seovad õhulämmastikku ja võivad vähendada mineraalväetiste vajadust. Põuasemates tingimustes võib abi olla näiteks lutserni ja kõrreliste segudest.

Loe lähemalt https://metk.agri.ee/uudised/silo-kvaliteet-2025-mida-oppida-ja-kuidas-2026-paremini-teha-0

INRAE rõhutab, et põllumajandus-, toidu- ja metsandussüsteemid vajavad kiiret muutumist. Uued teadussuunad keskenduvad muu hulgas kliimamuutustega kohanemisele, veevarude, muldade ja elurikkuse kestlikule majandamisele, vähese süsinikuheitega põllumajandusele, taimekaitse uuendustele, loomade ja inimeste tervisele ning digitehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamisele põllumajanduse arendamisel.

Olulisel kohal on ka „Üks tervis“ lähenemine, mis seob inimese, looma ja keskkonna tervise ühtseks tervikuks. Lisaks pööratakse tähelepanu ringbiomajandusele, biotehnoloogiatele, taimse valgu, puu- ja köögiviljasektori tugevdamisele ning toitumisharjumuste muutumisele.

INRAE eesmärk on kiirendada teadustulemuste jõudmist praktiliste lahendusteni. Selleks tehakse koostööd teadusasutuste, ülikoolide, põllumajanduse tehniliste instituutide, ettevõtete, idufirmade, kohalike omavalitsuste ja riigiasutustega nii Prantsusmaal kui ka rahvusvaheliselt.

Loe lähemalt:
https://jobs.inrae.fr/en/news/inrae-recruiting-42-research-directors-until-august-19-2025

Teadlased hindasid 31 sagedamini kasutatava pestitsiidi levikut keskkonnas ning koostasid kõrge ruumilise täpsusega riskikaardi. Mudel arvestas muu hulgas sademete, pinnavoolu, mullastiku, maastiku kalde ja haritava maa paiknemisega. Uuringus leiti, et kõrgema pestitsiidikoormusega piirkondades esines rohkem vähijuhtude koondumisi, eriti maapiirkondades, kus põllumajanduslik surve keskkonnale on suurem.

Uuring ei tähenda, et iga pestitsiidikasutus põhjustab vähki, kuid see juhib tähelepanu sellele, et tegelikus keskkonnas puutuvad inimesed sageli kokku mitme toimeaine seguga. Just selliste pikaajaliste ja koosmõjus tekkivate kokkupuudete hindamine on teadlaste hinnangul senistes riskihinnangutes olnud keeruline.

Põllumajandustootja jaoks rõhutab uuring ohutu taimekaitsevahendite kasutamise tähtsust. Oluline on järgida kasutusjuhiseid, kasutada isikukaitsevahendeid, vältida ülekasutamist, hoida vahendeid nõuetekohaselt ning ennetada sattumist vette, pinnasesse ja elukeskkonda. Samuti toetab uuring vajadust jätkata täppispõllumajanduse, integreeritud taimekaitse ja keskkonnasäästlikumate lahenduste kasutuselevõttu.

Prantsusmaalt ja mujalt teadlaste sõnul on vaja edasisi uuringuid, mis mõõdaksid pestitsiididega kokkupuudet inimese tasandil ja pikema aja jooksul. Samas annab uuring tugeva signaali, et põllumajanduses kasutatavate kemikaalide mõju tuleb hinnata mitte ainult üksikute ainete kaupa, vaid ka nende koosmõjus ja tegelikes kasutustingimustes.

Loe lähemalt https://www.nature.com/articles/s44360-026-00087-0